- Ly Laane
- Jul 22
- 3 min read
Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kuidas ja miks on kujunenud mul just sellised söömisharjumused (mulle meeldib süüa, meeldib toitu valmistada ja seda sõpradega jagada, meeldib end toiduga premeerida - olen ju midagi head ära teeninud, silmadega "õgimine" ka siis kui suudan lõpuks end kokku võtta ja siiski "ei" öelda) ja mitte teistsugused (regulaarsed ja tasakaalustatud toidukorrad, tervislikud, oma eale ja liikumisharjumustele vastavad valikud).
Mäletan lapsepõlvest, et lasteaias tuli alati taldrik tühjaks süüa, olenemata sellest, kas soovisin või mitte. Mäletan, et mõnikord tuli "söögitädi" ja toppis lusikaga selle toidu mulle sisse, mille peale selle välja oksendasin. Karistuseks tuli kõik endal ka koristada. Kui läks paremini, sain vaid pragada toidu järgi jätmise eest. Valikut, kas ja kui palju mingit toitu oma taldrikule panen, mulle ei antud.
Näen nende reeglite, käskude ja keeldude mõju oma elus siiani. Teadlikkus nende negatiivsest mõjust mu enda söömisharjumustele on aidanud mul samu vigu oma peres vältida. Kuid... siiani tunnen, kuidas kuklakarvad tõusevad kui keegi jätab toidu taldrikule!
Ellyn Satter (Satter Division of Responsibility in Feeding (sDOR)) on toonud välja vastutuse jaotumise põhimõtted, mis aitavad mõista, millised on lapse ja millised täiskasvanu ülesanded söömisel/söötmisel.
Lastel on loomupärane söömisoskus, ka neil, kes sünnivad eriliste vajadustega, on soov süüa ja kasvada. Lapsed söövad nii palju, kui neil vaja on, kasvavad endale sobival viisil ning õpivad sööma toitu, mida söövad nende vanemad. Kasvamise käigus arendavad nad samm-sammult oma loomulikke oskusi ning kujunevad pädevateks sööjateks. Vanemad aitavad neil õppida ja areneda, järgides vastutuse jagunemise põhimõtteid söötmisprotsessis.
Kuidas jaotub vastutus imikute söötmisel?
Vanem vastutab: vanemad otsustavad, kas toita last rinnapiima või piimaseguga, ja aitavad imikut rahulikuks ja organiseerituks jääda; söötmine toimub sujuvalt, pöörates tähelepanu imiku poolt antavale tagasisidele.
Laps vastutab: kui palju süüa ja kõige muu eest: aeg, tempo, sagedus, kogused.
Kuidas jaotub vastutus väikelapse peretoidule üleminekul?
Vanem vastutab: mida pakutakse, ning järjest rohkem ka millal ja kus laps sööb. Üleminekut juhendatakse lähtudes lapse oskustest, mitte vanusest: imemine → poolpehme toit → tükkidega toit → näputoit pere toidulaual, jne.
Laps vastutab: kui palju süüa ja kas üldse süüa pakutud toitu.
Kuidas jaotub vastutus lapseeast teismelise eani?
Vanem vastutab: mida, millal ja kus süüakse.
Laps vastutab: kui palju ja kas süüa.
Vanema töö aluseks on usaldus lapse vastu – et laps oskab ise otsustada, kui palju ja kas üldse süüa pakutud toitu. Kui vanemad täidavad oma rolli toitmisel, täidavad lapsed oma rolli söömisel.
Vanema toitmisülesanded:
Valida ja valmistada toit.
Tagada regulaarsed söögikorrad ja vahepalad.
Muuta söögiajad meeldivaks.
Näidata samm-sammult eeskuju, kuidas käituda söögilauas.
Arvestada laste väheste kogemustega toitude osas ilma, et eelistustele liialt järele antaks.
Mitte lubada toitu ega jooke (v.a vesi) söögikordade vahel.
Lubada lastel kasvada kehaehituse järgi, mis neile loomupäraselt sobib.
Lapse söömisülesanded:
Lapsed söövad.
Nad söövad vajaliku koguse.
Õpivad sööma sama toitu, mida vanemad.
Kasvavad ennustatavalt.
Õpivad sobivat käitumist söögikorra ajal.
Söömine võib tunduda enamikule meist lihtne, meeldiv, positiivseid emotsioone pakkuv tegevus. Paraku ei pruugi see mitte kõigi puhul nii olla.
Söömisest ja ka söötmisest võib halbade asjaolude kokkulangemisel kujuneda ajapikku katsumuste ja kannatuste rada, mis viib süvenevate negatiivsete kogemuste ja tunneteni seoses toidu ja söömisega.
Kui su lapsel on probleeme söömisel ja tunned, et oled hädas tema toitmisega, pöördu logopeedi ja laste toitumisspetsialisti poole.
Laste söötmisteraapias tegutsevad sageli koostöös nii logopeedid kui ka toitumisterapeudid, kuna söömine hõlmab nii füüsilisi, sensoorseid kui psühhosotsiaalseid aspekte.
Koostöövõti: Logopeed keskendub füüsilistele ja käitumuslikele söömisoskustele, toetab peret lapse sensoorsete vajaduste osas, samas kui toitumisterapeut seab fookuse toidu koostisele, kogusele ja toitumise tähendusele lapse arengus. Parimad tulemused saavutatakse, kui spetsialistid tegutsevad tihedas koostöös lapse ja perega.
Loe lähemalt Ellen Satter Institute kodulehelt: Raise a healthy child who is a joy to feed.
