top of page

Suvepuhkus on läbi, kuigi suvi veel kestab 😊 

Teraapiatega alustades mõtlesin, et peaksin rohkem tähelepanu pöörama kodutöödele. Kuidas muuta kodused ülesanded tõeliselt tõhusaks? Kuidas teha nii, et need ei muutuks ei lapsele ega perele tüütuks kohustuseks?


Kui ise ei tea ja ei oska, siis tuleb uurida, mida targemad teavad ja räägivad!

Appi tulid:

The Informed SLP ja SLP Summit 2026. Puhkuse ajal ei saa ikka õppimata olla! :)


Sain kinnitust oma senistele teadmistele ja tegemistele, kuid „kordamine on tarkuse ema“! Mõned pisikesed nüansid panin endale siiski kõrva taha.

Uuringud, mis vaatlesid kodutöid lapsevanema perspektiivist, tõid välja, et

-       vanemad on huvitatud oma laste edusammudest,

-       vanemad soovivad, et neil oleks teraapias oma roll,

-       teraapia alguses võib kodutööde sooritamine olla keeruline, kuid see paraneb ajas,

-       olulise aspektina tõid vanemad välja hea suhte olulisuse logopeediga,

-       kodutöö ülevaatamine ja sellele tagasiside saamine parandas nii nende endi kui ka lapse motivatsiooni.

Just see viimane aspekt oli minu jaoks oluline meeldetuletus, et sisuline ja täpne tagasiside kodutöö kohta on oluline.


Raskused, mida vanemad välja tõid:

-       koduste ülesannete „logistika“ – millal ja kus seda teha?

-       koduülesannete liiga suur maht pere arvates;

-       kodused ülesanded polnud lapsele motiveerivad;

-       tegevused ei sobinud perele (nt kultuuriliselt),

-       ebakindlus ülesannete sooritamisel.


Formaalne tagasiside võib vanemas ilmselt tekitada tunde, et teda kontrollitakse, kuid see pole eesmärk. Tagasiside eesmärk on ennekõike jõuda selleni, et vanem tunneb end oma last toetades enesekindlalt ja pädevana. Sisuline tagasiside kodutööle on see, mis teraapia tulemuslikuks muudab.


Kuidas anda kodutöö, mis on tõhus?

Rätsepatöö

Iga laps on ainulaadne ja tema kodutöö peaks seda kajastama. Võta aega, et mõista iga lapse huve ja tugevusi. Näiteks, kui laps armastab dinosauruseid, lisa tema ülesannetesse dinosauruse-teemalisi tegevusi; kui laps armastab liikumist, aita vanemal leida tegevusi, millesse saaks ka kodutöö integreerida. See isikupärastatud lähenemine võib suurendada nii vanema kui lapse kaasatust.

Ka iga pere on ainulaadne – on suur vahe, kas peres on vaid üks laps või on neid neli; kas kodutööde eest vastutab vaid üks vanem või on lapse ümber suur tugivõrgustik, kes saab toeks olla.

Suhtle vanematega, et tuvastada nende ressursid, arutage läbi võimalused kodutöö sooritamiseks ja integreerimiseks igapäevaellu.


Anna selged juhised

Vanemad peaksid tundma kindlust, et nad mõistavad, mida neilt ja nende lapselt oodatakse. Näita ette, filmi videoklipp, anna kirjalik juhis suulise asemel, kirjuta üles, mida ja kui palju on vaja teha, lase vanemal teraapia ajal koduseid harjutusi lapsega katsetada.

Toeta vanemat

Paku vanematele strateegiaid, kuidas lapsega suhelda, kuidas last motiveerida ja innustada; kuidas oma tegevuse tulemuslikkust hinnata, kuidas lapsele tagasisidet anda.

Jälgi regulaarselt

Küsi vanematelt nende lapse edusammude ja võimalike väljakutsete kohta. Lihtne telefonikõne või e-kiri aitab peredel vastutust hoida ja selgitada võimalikke arusaamatusi (eriti kui kohtumised logopeediga on suure intervalliga). See pidev tugi võib oluliselt mõjutada kodutööde täitmist. Mõnikord on kasulik paluda tagasisidet meili teel enne kohtumist.

Ole paindlik

Elu võib olla ettearvamatu ja mõnikord ei saa kodutööd plaanipäraselt tehtud. Ole mõistev ja paku alternatiivseid ülesandeid või kohandusi. Paindlikkus võib vähendada stressi nii vanematele kui lastele, muutes protsessi sujuvamaks.

Vanemad on erinevad – mõnele sobib suuline tagasiside, mõnele meeldib kirjalik, mõnele video vormis tagasiside andmine. Mõni vanem soovib selle saata meili teel, mõni eelistab seda teha paberil. Räägi vanemaga läbi ja leidke kõigile osapooltele sobiv viis.


Mõned nipid Lapsevanemale


Tee kodutöö „nähtavaks“ - pane ülesanded nähtavale kohale, pane endale meeldetuletus telefoni;

Planeeri ette – mõtle läbi millal ja kus saaksid antud ülesandeid harjutada (millal on laps selleks parimas meeleolus, millal on ta kõige paremini motiveeritav).

Tee see atraktiivseks – loo link tegevuse vahel, mida laps soovib teha ja mida on vaja teha (nt seo harjutamine mõne vahva mänguga, tegevusega, millega laps hästi toime tuleb).

Muuda kodutöö rahuldustpakkuvaks – kellele meist ei meeldiks tükike šokoladi peale rasket trenni😉 Mõtle, mis on sinu lapse jaoks see „tükike šokolaadi“. Preemia ei pruugi olla ei komm ega asi, mõnikord piisab ühest vahvast kõdirallist koos emme või issiga.

Muuda see lihtsaks - kas saaks selle ülesande siduda mõne tegevusega, mida ma juba niikuinii teen? (nt kategooria „lauanõud“ sõnavara harjutamiseks pole vaja pilte – harjuta seda lauda kattes, nõusid nõudepesumasinasse pannes või kuivatades; mõned suu- ja keeleharjutused saavad hambapesu või näo pesemise käigus justkui muuseas tehtud).

Kogu lapse kodutööd mappi või kausta – lastele meeldib oma ülesandeid sageli üle vaadata ja see annab võimaluse ka juba õpitud asju korrata.

 

Kirjuta kommentaaridesse:

  • Kuidas sina oma last kodutöid tegema motiveerid?

  • Logopeedid, on teil häid nippe tõhusate kodutööde andmiseks?

 

Vahvat teraapiahooaja algust!


Kodused ülesanded võivad olla lõbusad nii vanemale kui lapsele kui ülesanne ja eesmärk on selged. Logopeedi sisuline tagasiside aitab vanemal saavutada kompetenstust ja enesekindlust oma lapse kõne ja suhtlemisoskuste arendamisel.
Kodused ülesanded võivad olla lõbusad nii vanemale kui lapsele kui ülesanne ja eesmärk on selged. Logopeedi sisuline tagasiside aitab vanemal saavutada kompetenstust ja enesekindlust oma lapse kõne ja suhtlemisoskuste arendamisel.


 
 
 

Mis see alternatiivkommunikatsioon veel on?

Augmentatiivne ja alternatiivne kommunikatsioon (ingl augmentative and alternative communication, AAC) on kõnet toetav või asendav kommunikatsioon, mis toetab nii kõne mõistmist kui eneseväljendust. Alternatiivseid ja asendavaid suhtlusvahendeid kasutatakse kas ajutiselt või püsivalt inimeste puhul, kes ei saa kasutada suhtlemiseks suulist kõnet (Beukelman & Mirenda, 2013; Ganz, 2014).


  • Vahendita – ei vaja välist tööriista. Vahendita suhtlusvormid eeldavad teatavat motoorset taset. Need vahendid on kehakeel, näoilmed, sõrmendid, žestid, viiped, häälitsused.

Vahenditeta ja madaltehnoloogilised vahendid.
Vahenditeta ja madaltehnoloogilised vahendid.
  • Vahendite toel - vajavad mingit välist tööriista, kerg- või kõrgtehnoloogilist, lisaks kedagi, kes vajalikud sümbolid loob ja kohandab.



Kellel seda vaja on?

Mingil elu hetkel võib meist igaüks vajada suhtlemisel abivahendit.

Mäletad kui sul viimati hääl ära oli? Ilmselt eelistasid lastele vajaliku selgeks teha žeste kasutades ja abikaasale kirjutades, sõbrale helistamise asemel eelistasid saata tekstisõnumi koos emotikonidega.

Ka väikelastega suheldes kasutame sageli žeste, et aidata neil meid paremini mõista ning võimaldada neil meile lihtsaid sõnumeid saata (nt beebiviiped).

Eakatelgi võib olla abi pildikeelest, nt peale ajuinsulti. Erinevad aju või näopiirkonna traumad võivad ka parimas eas inimese seada olukorda, kus ta võib ajutiselt vajada kõne asemele alternatiivseid vahendeid.


Peamised alternatiivkommunikatsiooni kasutajad on aga:

• intellektipuudega inimesed,

• motoorikapuuetega inimesed,

• ajukahjustuse tagajärjel kõne kaotanud inimesed,

• arengulise keelepuudega lapsed,

• autistid.

Kuidas aidata inimest, kellel on raskused suhtlemisel (kõne mõistmisel, kõne kasutamisel)?

  • ole temaga silmast silma,

  • räägi aeglasemalt,

  • rõhuta olulisi sõnu (nt Anna mulle PALL! Pane televiisor KINNI!) - rõhutada aitab olulise sõna esiletõstmine hääletooniga või selle paigutamine oma ütluse lõppu.

  • räägi ja samal ajal näita (kehakeele, miimika, pildiga, žestiga).

Lapsed, kelle oskused alternatiivsete vahendite kasutamisel on veel vähesed, vajavad palju mudeldamist.

Mõtle: kui palju kõnemudeleid saab kõnet omandav laps enne kui rääkima hakkab?
18 kuune laps on oma elu jooksul kuulnud keskmiselt 4380 tundi verbaalse kõne sisendit. Iga päev ca 8h. Kui aga laps puutub suhtlustahvliga kokku vaid teraapias, nt kord nädalas, siis saavutab ta sama taseme ca 160a vanuses!
18 kuune laps on oma elu jooksul kuulnud keskmiselt 4380 tundi verbaalse kõne sisendit. Iga päev ca 8h. Kui aga laps puutub suhtlustahvliga kokku vaid teraapias, nt kord nädalas, siis saavutab ta sama taseme ca 160a vanuses!

Kummutame müüte!

  1. Ta on selleks veel liiga väike?

    Lapsed ei pea olema teatud vanuses, enne kui neile on mõtet AAC-d tutvustada. Uuringud näitavad, et AAC aitab igas vanuses inimesi (isegi alla 3-aastaseid lapsi)! AAC-d saate kasutada varakult. Ei ole ei mõtlemisoskusi, testitulemusi või muid verstaposte, milleni peate jõudma, enne kui AAC saab aidata.

Mida varem alustada mudeldamisega, seda parem.
  1. Ta on selleks veel liiga väike?

    Lapsed ei pea olema teatud vanuses, enne kui neile on mõtet AAC-d tutvustada. Uuringud näitavad, et AAC aitab igas vanuses inimesi (isegi alla 3-aastaseid lapsi)! AAC-d saate kasutada varakult. Ei ole ei mõtlemisoskusi, testitulemusi või muid verstaposte, milleni peate jõudma, enne kui AAC saab aidata.

    Mida varem alustada mudeldamisega, seda parem.

    Vaata ka: https://www.youtube.com/watch?v=mXj1Btf0qFw

  2. Ta ei hakkagi siis rääkima.

    Alati kui suudab, siis hakkab! Mis on "halvim", mis saab juhtuda kui kasutate alternatiivkommunikatsiooni? Teie laps hakkab rääkima. :)

  3. Ootame veel!

    Mida varem alustada, seda parem! (vt põhjendust eelmise pildi all).

  4. Ta ei hakka seda kasutama.

    Kui leida sobiv vahend ja last õpetada, talle kasutamist järjepidevalt mudeldada, siis on tõenäosus, et hakkab, suur. Aega võib selleks siiski kuluda erinevatel inimestel erinevalt.

  5. Meil pole selleks aega.

    AAC õpetamine ei vaja nö spetsiaalset tegevust – selle kasutamise õpetamise saab kenasti integreerida igapäevastesse tegevustesse.

  6. Tal pole seda vaja, sest ta saab ju kõnest aru.

    See on suurepärane, kui laps mõistab kõnet, kuid…. Kuidas tunneksite end kui olete sõpradega väljas, nemad naeravad, jagavad emotsioone, kuid teie olete justkui kasti sees – kuulete, näete ja mõistate, kuid kaasa rääkida pole võimalust, sest suu peal on teip?


Suhtlemine on IGA inimese põhiõigus. Ole sina see, kes tagab, et iga laps ja iga täiskasvanu saaks võimaluse suhelda just sel moel, mis on talle jõukohane.


Pildid:


 
 
 

Aja jooksul on sotsiaalmeedia meie elus saanud aina suurema rolli. Kuidas nii?

Vanasti kuulasin palju rohkem raadiot - kuulasin seda koristades ja jalutades, joonistades ja aias toimetades. Käed ja pilk olid vabad, jalad ka. Kuulamine nõudis ju vaid mu kõrvu. Töö lausa lendas käes ja teadmisi tuli juurde.

Siis saabus aeg, kus raadio asemel sai olulisemaks televiisor - põnevad saated, seriaalid, uudised - järsku olin jalust seotud, pilk ekraanil. Käte tegutsemisvabadus oli oluliselt piiratud - kui palju siis ikka neid tegevusi on, mida pimetehnikas sooritada suudaksin nii, et kõik sõrmed alles jääksid!

Ja nüüd avastan end Instagramis, Facebookis, Pinterestis või Messengeris ja ... toad on koristamata, pesu triikimata, aed metsistunud, sammud tegemata ja koerad vaatavad mind mõtliku pilguga! Olen täielikult masina külge aheldatud! Ja märkamatult olen veetnud vaikides paar tundi oma päevast. Võib-olla rohkem 🤔? Millal ma viimati kella vaatasin? Millal ma viimati oma pereliikmetega silmast-silma rääkisin?

Tuleb tuttav ette?

Kuidas aga mõjutab meie, täiskasvanute, sotsiaalmeedias veedetud aeg meie laste kõne arengut?

Peamised mõjud laste kõne arengule:

- Vähenenud suhtlus lapsega: Kui vanemad veedavad palju aega ekraanide ees, jääb vähem aega ja tähelepanu lapsega rääkimiseks, mis on keelelise arengu seisukohalt ülioluline.

- Halb eeskuju: Lapsed õpivad suhtlemist jälgides vanemaid. Kui vanemad on pidevalt nutiseadmetes, õpivad lapsed, et suhtlus pole prioriteet.

- Tehnoferents: See on nähtus, kus vanem katkestab suhtluse lapsega, et vaadata nt telefoni. Uuringud näitavad, et see tekitab lastes tunde, et nad pole olulised.


Lisaks sellele, et halvenevad suhtlemisoskused (suhtlemise algatamine, suhtluses püsimine, suhtlemise lõpetamine, suhtluskoostöö, mis tähendab muu hulgas ka teiste inimeste "lugemist"), halveneb ka meie laste sõnavara, aheneb maailmapilt. Osalus oma vanemate elus kahaneb, kuna laps ei näe ega ka kuule enamasti, mida vanem telefonis teeb.

Lapsed, kellel on aga näiteks kuulmispuue või nende huvi sotsiaalse kontakti järele on madal (nt autistid, mutistid) ning lapsed, kelle kõne areng hilineb, on eriti ohustatud tehnoferentsist.

Sirly Palmi uurimistöö (Tartu Ülikool, juhendaja Liis Themas)– võrdles nutiseadmete kasutust ja kõnetesti tulemusi 4–6-aastaste laste seas. Tulemused näitasid, et vanemate selgitav suhtlus seadmes nähtu kohta on keelelise arengu jaoks kriitiline. (https://sisu.ut.ee/wp-content/uploads/sites/561/Palm_Sirly_uurimistoo.pdf)

Sama kinnitas ka Riikka Mustoneni uuring Soomes (loe veel: https://lifelonghearing.com/et/sotsiaalmeedia-ja-keeleline-areng/).


Seega, kui tingimata ja möödapääsmatult pead lapse juuresolekul sotsiaalmeediat kasutama (said olulise teavituse), telefoni vaatama (saabus sõnum) - räägi sellest lapsega!

Kas tundub, et siis ei saakski vaiki olla?

Mhmm...äkki oleks aeg nutiseade kõrvale panna, lapsele sügavalt silma vaadata ja küsida: "Mida me nüüd koos mängime?"





 
 
 

                     Registrikood 

                     16309871

                                            © 2024 KLANDMAR OÜ

bottom of page