Sotsiaalmeedia ja kuidas sellega toime tulla

Aja jooksul on sotsiaalmeedia meie elus saanud aina suurema rolli. Kuidas nii?

Vanasti kuulasin palju rohkem raadiot - kuulasin seda koristades ja jalutades, joonistades ja aias toimetades. Käed ja pilk olid vabad, jalad ka. Kuulamine nõudis ju vaid mu kõrvu. Töö lausa lendas käes ja teadmisi tuli juurde.

Siis saabus aeg, kus raadio asemel sai olulisemaks televiisor - põnevad saated, seriaalid, uudised - järsku olin jalust seotud, pilk ekraanil. Käte tegutsemisvabadus oli oluliselt piiratud - kui palju siis ikka neid tegevusi on, mida pimetehnikas sooritada suudaksin nii, et kõik sõrmed alles jääksid!

Ja nüüd avastan end Instagramis, Facebookis, Pinterestis või Messengeris ja ... toad on koristamata, pesu triikimata, aed metsistunud, sammud tegemata ja koerad vaatavad mind mõtliku pilguga! Olen täielikult masina külge aheldatud! Ja märkamatult olen veetnud vaikides paar tundi oma päevast. Võib-olla rohkem 🤔? Millal ma viimati kella vaatasin? Millal ma viimati oma pereliikmetega silmast-silma rääkisin?

Tuleb tuttav ette?

Kuidas aga mõjutab meie, täiskasvanute, sotsiaalmeedias veedetud aeg meie laste kõne arengut?

Peamised mõjud laste kõne arengule:

- Vähenenud suhtlus lapsega: Kui vanemad veedavad palju aega ekraanide ees, jääb vähem aega ja tähelepanu lapsega rääkimiseks, mis on keelelise arengu seisukohalt ülioluline.

- Halb eeskuju: Lapsed õpivad suhtlemist jälgides vanemaid. Kui vanemad on pidevalt nutiseadmetes, õpivad lapsed, et suhtlus pole prioriteet.

- Tehnoferents: See on nähtus, kus vanem katkestab suhtluse lapsega, et vaadata nt telefoni. Uuringud näitavad, et see tekitab lastes tunde, et nad pole olulised.

Lisaks sellele, et halvenevad suhtlemisoskused (suhtlemise algatamine, suhtluses püsimine, suhtlemise lõpetamine, suhtluskoostöö, mis tähendab muu hulgas ka teiste inimeste "lugemist"), halveneb ka meie laste sõnavara, aheneb maailmapilt. Osalus oma vanemate elus kahaneb, kuna laps ei näe ega ka kuule enamasti, mida vanem telefonis teeb.

Lapsed, kellel on aga näiteks kuulmispuue või nende huvi sotsiaalse kontakti järele on madal (nt autistid, mutistid) ning lapsed, kelle kõne areng hilineb, on eriti ohustatud tehnoferentsist.

Sirly Palmi uurimistöö (Tartu Ülikool, juhendaja Liis Themas)– võrdles nutiseadmete kasutust ja kõnetesti tulemusi 4–6-aastaste laste seas. Tulemused näitasid, et vanemate selgitav suhtlus seadmes nähtu kohta on keelelise arengu jaoks kriitiline. (https://sisu.ut.ee/wp-content/uploads/sites/561/Palm_Sirly_uurimistoo.pdf)

Sama kinnitas ka Riikka Mustoneni uuring Soomes (loe veel: https://lifelonghearing.com/et/sotsiaalmeedia-ja-keeleline-areng/).

Seega, kui tingimata ja möödapääsmatult pead lapse juuresolekul sotsiaalmeediat kasutama (said olulise teavituse), telefoni vaatama (saabus sõnum) - räägi sellest lapsega!

Kas tundub, et siis ei saakski vaiki olla?

Mhmm...äkki oleks aeg nutiseade kõrvale panna, lapsele sügavalt silma vaadata ja küsida: "Mida me nüüd koos mängime?"