Search Results

Mis see alternatiivkommunikatsioon veel on? Augmentatiivne ja alternatiivne kommunikatsioon (ingl augmentative and alternative communication, AAC) on kõnet toetav või asendav kommunikatsioon, mis toetab nii kõne mõistmist kui eneseväljendust. Alternatiivseid ja asendavaid suhtlusvahendeid kasutatakse kas ajutiselt või püsivalt inimeste puhul, kes ei saa kasutada suhtlemiseks suulist kõnet (Beukelman & Mirenda, 2013; Ganz, 2014). Vahendita – ei vaja välist tööriista. Vahendita suhtlusvormid eeldavad teatavat motoorset taset. Need vahendid on kehakeel, näoilmed, sõrmendid, žestid, viiped, häälitsused. Vahenditeta ja madaltehnoloogilised vahendid. Vahendite toel - vajavad mingit välist tööriista, kerg- või kõrgtehnoloogilist, lisaks kedagi, kes vajalikud sümbolid loob ja kohandab. Kellel seda vaja on? Mingil elu hetkel võib meist igaüks vajada suhtlemisel abivahendit. Mäletad kui sul viimati hääl ära oli? Ilmselt eelistasid lastele vajaliku selgeks teha žeste kasutades ja abikaasale kirjutades, sõbrale helistamise asemel eelistasid saata tekstisõnumi koos emotikonidega. Ka väikelastega suheldes kasutame sageli žeste, et aidata neil meid paremini mõista ning võimaldada neil meile lihtsaid sõnumeid saata (nt beebiviiped). Eakatelgi võib olla abi pildikeelest, nt peale ajuinsulti. Erinevad aju või näopiirkonna traumad võivad ka parimas eas inimese seada olukorda, kus ta võib ajutiselt vajada kõne asemele alternatiivseid vahendeid. Peamised alternatiivkommunikatsiooni kasutajad on aga: • intellektipuudega inimesed, • motoorikapuuetega inimesed, • ajukahjustuse tagajärjel kõne kaotanud inimesed, • arengulise keelepuudega lapsed, • autistid. Kuidas aidata inimest, kellel on raskused suhtlemisel (kõne mõistmisel, kõne kasutamisel)? ole temaga silmast silma, räägi aeglasemalt, rõhuta olulisi sõnu (nt Anna mulle PALL! Pane televiisor KINNI!) - rõhutada aitab olulise sõna esiletõstmine hääletooniga või selle paigutamine oma ütluse lõppu. räägi ja samal ajal näita (kehakeele, miimika, pildiga, žestiga). Lapsed, kelle oskused alternatiivsete vahendite kasutamisel on veel vähesed, vajavad palju mudeldamist. Mõtle : kui palju kõnemudeleid saab kõnet omandav laps enne kui rääkima hakkab? 18 kuune laps on oma elu jooksul kuulnud keskmiselt 4380 tundi verbaalse kõne sisendit. Iga päev ca 8h. Kui aga laps puutub suhtlustahvliga kokku vaid teraapias, nt kord nädalas, siis saavutab ta sama taseme ca 160a vanuses! Kummutame müüte! Ta on selleks veel liiga väike? Lapsed ei pea olema teatud vanuses, enne kui neile on mõtet AAC-d tutvustada. Uuringud näitavad, et AAC aitab igas vanuses inimesi (isegi alla 3-aastaseid lapsi)! AAC-d saate kasutada varakult. Ei ole ei mõtlemisoskusi, testitulemusi või muid verstaposte, milleni peate jõudma, enne kui AAC saab aidata. Mida varem alustada mudeldamisega, seda parem. Ta on selleks veel liiga väike? Lapsed ei pea olema teatud vanuses, enne kui neile on mõtet AAC-d tutvustada. Uuringud näitavad, et AAC aitab igas vanuses inimesi (isegi alla 3-aastaseid lapsi)! AAC-d saate kasutada varakult. Ei ole ei mõtlemisoskusi, testitulemusi või muid verstaposte, milleni peate jõudma, enne kui AAC saab aidata. Mida varem alustada mudeldamisega, seda parem. Vaata ka: https://www.youtube.com/watch?v=mXj1Btf0qFw Ta ei hakkagi siis rääkima. Alati kui suudab, siis hakkab! Mis on "halvim", mis saab juhtuda kui kasutate alternatiivkommunikatsiooni? Teie laps hakkab rääkima. :) Ootame veel! Mida varem alustada, seda parem! (vt põhjendust eelmise pildi all). Ta ei hakka seda kasutama. Kui leida sobiv vahend ja last õpetada, talle kasutamist järjepidevalt mudeldada, siis on tõenäosus, et hakkab, suur. Aega võib selleks siiski kuluda erinevatel inimestel erinevalt. Meil pole selleks aega. AAC õpetamine ei vaja nö spetsiaalset tegevust – selle kasutamise õpetamise saab kenasti integreerida igapäevastesse tegevustesse. Tal pole seda vaja, sest ta saab ju kõnest aru. See on suurepärane, kui laps mõistab kõnet, kuid…. Kuidas tunneksite end kui olete sõpradega väljas, nemad naeravad, jagavad emotsioone, kuid teie olete justkui kasti sees – kuulete, näete ja mõistate, kuid kaasa rääkida pole võimalust, sest suu peal on teip? Suhtlemine on IGA inimese põhiõigus. Ole sina see, kes tagab, et iga laps ja iga täiskasvanu saaks võimaluse suhelda just sel moel, mis on talle jõukohane. Pildid: https://arhiiv.eki.ee/dict/viipekeel/ https://tammetriinu.ee/e-pood/ https://www.invaru.ee/ee/kommunikatsiooniabivahendid https://pood.studium.ee/toode/plakat-eesti-sormendid/ https://rahvaraamat.ee/et/raamatud/psuhholoogia-ja-tervis/perekond-ja-lapsed/konelevad-pildid-suhtlemise-toetamine-piltide-abil/1973290?utm_source=google&utm_medium=cpc&utm_campaign=search&gad_source=1&gad_campaignid=8767127172&gbraid=0AAAAADibql9gY35Ox_J67Srifjs1KplNs&gclid=CjwKCAjwi4PHBhA-EiwAnjTHuVJZ9cM319ngg1G2itIgTFf9eI3Aj1JkyIrc1v5GhPn2suGamvmgJBoCtlYQAvD_BwE

Aja jooksul on sotsiaalmeedia meie elus saanud aina suurema rolli. Kuidas nii? Vanasti kuulasin palju rohkem raadiot - kuulasin seda koristades ja jalutades, joonistades ja aias toimetades. Käed ja pilk olid vabad, jalad ka. Kuulamine nõudis ju vaid mu kõrvu. Töö lausa lendas käes ja teadmisi tuli juurde. Siis saabus aeg, kus raadio asemel sai olulisemaks televiisor - põnevad saated, seriaalid, uudised - järsku olin jalust seotud, pilk ekraanil. Käte tegutsemisvabadus oli oluliselt piiratud - kui palju siis ikka neid tegevusi on, mida pimetehnikas sooritada suudaksin nii, et kõik sõrmed alles jääksid! Ja nüüd avastan end Instagramis, Facebookis, Pinterestis või Messengeris ja ... toad on koristamata, pesu triikimata, aed metsistunud, sammud tegemata ja koerad vaatavad mind mõtliku pilguga! Olen täielikult masina külge aheldatud! Ja märkamatult olen veetnud vaikides paar tundi oma päevast. Võib-olla rohkem 🤔? Millal ma viimati kella vaatasin? Millal ma viimati oma pereliikmetega silmast-silma rääkisin? Tuleb tuttav ette? Kuidas aga mõjutab meie, täiskasvanute, sotsiaalmeedias veedetud aeg meie laste kõne arengut? Peamised mõjud laste kõne arengule: - Vähenenud suhtlus lapsega: Kui vanemad veedavad palju aega ekraanide ees, jääb vähem aega ja tähelepanu lapsega rääkimiseks, mis on keelelise arengu seisukohalt ülioluline. - Halb eeskuju: Lapsed õpivad suhtlemist jälgides vanemaid. Kui vanemad on pidevalt nutiseadmetes, õpivad lapsed, et suhtlus pole prioriteet. - Tehnoferents: See on nähtus, kus vanem katkestab suhtluse lapsega, et vaadata nt telefoni. Uuringud näitavad, et see tekitab lastes tunde, et nad pole olulised. Lisaks sellele, et halvenevad suhtlemisoskused (suhtlemise algatamine, suhtluses püsimine, suhtlemise lõpetamine, suhtluskoostöö, mis tähendab muu hulgas ka teiste inimeste "lugemist"), halveneb ka meie laste sõnavara, aheneb maailmapilt. Osalus oma vanemate elus kahaneb, kuna laps ei näe ega ka kuule enamasti, mida vanem telefonis teeb. Lapsed, kellel on aga näiteks kuulmispuue või nende huvi sotsiaalse kontakti järele on madal (nt autistid, mutistid) ning lapsed, kelle kõne areng hilineb, on eriti ohustatud tehnoferentsist. Sirly Palmi uurimistöö (Tartu Ülikool, juhendaja Liis Themas)– võrdles nutiseadmete kasutust ja kõnetesti tulemusi 4–6-aastaste laste seas. Tulemused näitasid, et vanemate selgitav suhtlus seadmes nähtu kohta on keelelise arengu jaoks kriitiline. ( https://sisu.ut.ee/wp-content/uploads/sites/561/Palm_Sirly_uurimistoo.pdf ) Sama kinnitas ka Riikka Mustoneni uuring Soomes (loe veel: https://lifelonghearing.com/et/sotsiaalmeedia-ja-keeleline-areng/ ). Seega, kui tingimata ja möödapääsmatult pead lapse juuresolekul sotsiaalmeediat kasutama (said olulise teavituse), telefoni vaatama (saabus sõnum) - räägi sellest lapsega! Kas tundub, et siis ei saakski vaiki olla? Mhmm...äkki oleks aeg nutiseade kõrvale panna, lapsele sügavalt silma vaadata ja küsida: "Mida me nüüd koos mängime?"

Logopeedidena peaks meie kompetents piirduma justkui vaid suupiirkonnaga (kõne, söömine, hääl "käivad" ju suu kaudu), kuid tegelikult...! Üks valdkond (ja neid on palju!), millega iga logopeed peab kursis olema ning mõistma selle seoseid nii kõne, hääle kui söömisega, on motoorika (nii keha staatika kui liikuvus, nii üld- kui peenmotoorika). Miks? Kui inimesel on raske sooritada liigutusi või ka säilitada stabiilsust oma kehas, ei suuda ta seda enamasti ka suupiirkonnas. Ühe näitena tooksin siin laste istumisasendi. Näen teraapias sageli lapsi, kes põrandal mängides võtavad kohe W-iste asendi (lapse jalad on põlvest painutatud ja pepu toetub maha kahe jala vahele, sellises istumisasendis asetsevad lapse jalad W-tähe kujuliselt). Sageli on neil lastel raske ka laua ääres toolil istudes oma keha otse hoida: nad toetavad end laula, istuvad käsipõsakil, pea vajub kuklasse, kehatüvi on vajunud külgsuunas, laps niheleb toolil püüdes oma asendit pidevalt korrigeerida. W-iste Mida see ütleb meile, logopeedidele (või ka lapsevanematele)? Ilmselt on lapsel nõrgad kehatüve lihased ja laps püüab seda kompenseerida laiema toetusega istudes. Mõnikord võib antud asend olla seotud ka lapse sensoorsete raskustega (halb tasakaalumeel, raskused oma keha asendi tajumisel ruumis). Kuidas see mõjutab lapse hääldus- ja söömisoskuste kujunemist ning hääle tekitamist: Kehv istumisasend võib piirata diafragma tööd ja muuta hingamise pindmiseks, mis mõjutab hääle tugevust ja kvaliteeti. Kui rindkere ei ole avatud (kuna w-istes vajub keha ettepoole), võib see vähendada hääle resonantsi ja muuta lapse hääl nõrgemaks või vähem selgeks. Kui w-istes vajub pea tahapoole, soodustab see avatud suud, suuhingamist, mis omakorda võib viia hambumusprobleemideni ja seeläbi ka hääldusvigadeni; Kui w-istes vajub keha ettepoole, on häiritud lapse võimalused kasutada kahte kätt korraga või on käte liikuvus piiratud (küünarnukid põlvedel ei võimalda hästi sooritada liigutusi üle keskjoone) - raskused keskjoone ületamisel kätega võivad viia sarnaste probleemideni ka suus - keele töö külgsuunas võib olla raskendatud (vajalik mälumisel, toidupala liigutamisel suus); W-iste võib mõjutada kehahoiakut, sealhulgas pea ja kaela stabiilsust, mis on oluline täpseks hääldamiseks, söömiseks. Vale pea ja kaela asend võib raskendada neelamist Häiritud võib olla ka hingamise ja neelamise koordinatsiooni, mis on oluline ohutuks ja tõhusaks söömiseks. Siiski, W-istes olemine on normaalne.... kui laps kasutab seda asendit siirdumiseks ühest asendist teise. kui laps käputab ja mängu käigus jääb lühikeseks ajaks W-istesse ning liigub mõne aja möödudes jälle käpuli edasi. Kuidas aidata? kehatüve lihaste tugevdamine; tasakaalu arendamine; oma keha ja seda ümbritseva ruumi tajumise toetamine. Logopeedina puudub minul kompetents nende oskuste arendamiseks. Õnneks tulevad appi füsioterapeudid ja tegevusterapeudid. On oluline vaadata ja näha last kui tervikut ning mõista, kuidas kõik kehas on omavahel seotud. Oskus laiemat pilti näha aitab kaasa tõhusamale teraapiale: tulemused tulevad kiiremini, väiksema "valu ja vaevaga" nii lapsele, perele kui terapeudile ning on püsivamad. Tasub meeles pidada: mida näed kehas, seda näed ilmselt ka suus!

Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kuidas ja miks on kujunenud mul just sellised söömisharjumused (mulle meeldib süüa, meeldib toitu valmistada ja seda sõpradega jagada, meeldib end toiduga premeerida - olen ju midagi head ära teeninud, silmadega "õgimine" ka siis kui suudan lõpuks end kokku võtta ja siiski "ei" öelda) ja mitte teistsugused (regulaarsed ja tasakaalustatud toidukorrad, tervislikud, oma eale ja liikumisharjumustele vastavad valikud). Mäletan lapsepõlvest, et lasteaias tuli alati taldrik tühjaks süüa, olenemata sellest, kas soovisin või mitte. Mäletan, et mõnikord tuli "söögitädi" ja toppis lusikaga selle toidu mulle sisse, mille peale selle välja oksendasin. Karistuseks tuli kõik endal ka koristada. Kui läks paremini, sain vaid pragada toidu järgi jätmise eest. Valikut, kas ja kui palju mingit toitu oma taldrikule panen, mulle ei antud. Näen nende reeglite, käskude ja keeldude mõju oma elus siiani. Teadlikkus nende negatiivsest mõjust mu enda söömisharjumustele on aidanud mul samu vigu oma peres vältida. Kuid... siiani tunnen, kuidas kuklakarvad tõusevad kui keegi jätab toidu taldrikule! Ellyn Satter ( Satter Division of Responsibility in Feeding (sDOR)) on toonud välja vastutuse jaotumise põhimõtted, mis aitavad mõista, millised on lapse ja millised täiskasvanu ülesanded söömisel/söötmisel. Lastel on loomupärane söömisoskus, ka neil, kes sünnivad eriliste vajadustega, on soov süüa ja kasvada.  Lapsed söövad nii palju, kui neil vaja on, kasvavad endale sobival viisil ning õpivad sööma toitu, mida söövad nende vanemad. Kasvamise käigus arendavad nad samm-sammult oma loomulikke oskusi ning kujunevad pädevateks sööjateks. Vanemad aitavad neil õppida ja areneda, järgides vastutuse jagunemise põhimõtteid söötmisprotsessis. Kuidas jaotub vastutus imikute söötmisel? Vanem vastutab:  vanemad otsustavad, kas toita last rinnapiima või piimaseguga, ja aitavad imikut rahulikuks ja organiseerituks jääda; söötmine toimub sujuvalt, pöörates tähelepanu imiku poolt antavale tagasisidele. Laps vastutab:  kui palju süüa ja kõige muu eest: aeg, tempo, sagedus, kogused. Kuidas jaotub vastutus väikelapse peretoidule üleminekul? Vanem vastutab:  mida pakutakse, ning järjest rohkem ka millal ja kus laps sööb. Üleminekut juhendatakse lähtudes lapse oskustest, mitte vanusest: imemine → poolpehme toit → tükkidega toit → näputoit pere toidulaual, jne. Laps vastutab:  kui palju süüa ja kas üldse süüa pakutud toitu. Kuidas jaotub vastutus lapseeast teismelise eani? Vanem vastutab:  mida, millal ja kus süüakse. Laps vastutab:  kui palju ja kas süüa. Vanema töö aluseks on usaldus lapse vastu – et laps oskab ise otsustada, kui palju ja kas üldse süüa pakutud toitu. Kui vanemad täidavad oma rolli toitmisel, täidavad lapsed oma rolli söömisel. Vanema toitmisülesanded: Valida ja valmistada toit. Tagada regulaarsed söögikorrad ja vahepalad. Muuta söögiajad meeldivaks. Näidata samm-sammult eeskuju, kuidas käituda söögilauas. Arvestada laste väheste kogemustega toitude osas ilma, et eelistustele liialt järele antaks. Mitte lubada toitu ega jooke (v.a vesi) söögikordade vahel. Lubada lastel kasvada kehaehituse järgi, mis neile loomupäraselt sobib. Lapse söömisülesanded: Lapsed söövad. Nad söövad vajaliku koguse. Õpivad sööma sama toitu, mida vanemad. Kasvavad ennustatavalt. Õpivad sobivat käitumist söögikorra ajal. Söömine võib tunduda enamikule meist lihtne, meeldiv, positiivseid emotsioone pakkuv tegevus. Paraku ei pruugi see mitte kõigi puhul nii olla. Söömisest ja ka söötmisest võib halbade asjaolude kokkulangemisel kujuneda ajapikku katsumuste ja kannatuste rada, mis viib süvenevate negatiivsete kogemuste ja tunneteni seoses toidu ja söömisega. Kui su lapsel on probleeme söömisel ja tunned, et oled hädas tema toitmisega, pöördu logopeedi ja laste toitumisspetsialisti poole. Laste söötmisteraapias tegutsevad sageli koostöös nii logopeedid  kui ka toitumisterapeudid , kuna söömine hõlmab nii füüsilisi, sensoorseid kui psühhosotsiaalseid aspekte. Koostöövõti:    Logopeed keskendub füüsilistele ja käitumuslikele söömisoskustele, toetab peret lapse sensoorsete vajaduste osas, samas kui toitumisterapeut seab fookuse toidu koostisele, kogusele ja toitumise tähendusele lapse arengus. Parimad tulemused saavutatakse, kui spetsialistid tegutsevad tihedas koostöös lapse ja perega. Loe lähemalt Ellen Satter Institute kodulehelt: Raise a healthy child who is a joy to feed. Ühine söögikord tõelise sõpruse vaimus

Kuna COVID muutis meie elu- ja töökeskkonda päris palju, muutus ka logopeedi töös kaugteraapia võimalusest vajaduseks. Tänaseks on kaugteraapia üks osa meie igapäevasest tööst nii täiskasvanute kui lastega ja nende peredega. See võimaldab meil jõuda klientideni, kellel võib olla raskusi kontaktvastuvõtule pääsemisega. Samuti muudab see logopeedi töö paindlikumaks. Mida kujutab endast kaugteraapia logopeedi töös? Kaugteraapias kasutab logopeed telekommunikatsiooni vahendeid, et pakkuda hindamist, nõustamist ja teraapiat. See võimaldab meil tuua logopeedi kabineti kliendi koju, muutes kvaliteetse abi kättesaadavaks seal, kus asub abivajaja. Kliendid saavad oma kodus personaalset teraapiat, mis parandab teraapia järjepidevust ja vähendab selleni jõudmiseks kuluvat aega ja kulu. Loomulikult on kaugteraapial nii omad eelised kui ka omad kitsaskohad ja seda nii kliendile kui ka terapeudile. Parem kättesaadavus Teame kui keeruliseks ja kulukaks on muutunud vajaliku abini jõudmine kui elad eemal tõmbekeskusest. Teraapia on niigi kallis, kuid lisanduvad ka sõidukulud, kulud toidule kui oled kodust eemal ja võibolla ka ööbimiskulud. Meie eluviis on samas muutunud liikuvamaks ja võib meid viia kodumaalt kaugele, sinna, kus emakeelne abi pole kättesaadav. Üks kaugteraapia peamisi eeliseid ongi selle kättesaadavus olenemata külast, linnast või riigist. Paindlikkus ja mugavus Teraapia ajastamine võib olla keeruline töö, kooli või perekondlike kohustuste tõttu. Kaugteraapia pakub paindlikkust - saad astuda virtuaalsesse logopeedi kabinetti mis tahes sobivast asukohast, olgu see kodus, koolis, lasteaias või tööl, kas hommikul või õhtul. Tehnoloogia loob uusi võimalusi Kaugteraapia pakub logopeedile mitmeid interaktiivseid vahendeid, et hoida kliente kaasatuna. Interaktiivsed rakendused, veebimängud, videoklipid ja õppevahendid, mida ei pea tingimata välja printima, muudavad teraapia lõbusaks ja tõhusaks. Näiteks mängupõhiste õppeplatvormide kasutamine võib suurendada kliendi motivatsiooni; uuringud näitavad, et kliendid, kes kasutavad kohtumiste ajal interaktiivseid tööriistu, teatavad 40% suuremast soovist osaleda teraapias. Samuti võimaldab tehnoloogia kaasata samasse virtuaalsesse teraapiaruumi inimesi erinevaist paigust, kellel on samad mured. Ökonoomne valik Kaugteraapia võib olla nii kliendi kui ka logopeedi jaoks ökonoomseim valik. Vähendades teraapiasse minekule kuluvat aega, kahaneb ka töölt eemal viibimise aeg - nii saavad kliendid raha säästa. Pakkuja poolelt saavad terapeudid vähendada füüsilise kontoripinna ülalpidamiskulusid. Kaugteraapia võimaldab ka terapeudil teenindada enam kliente suuremal alal. Teisalt annab kaugteraapia võimaluse paremaks koostööks kliendi võrgustikuga - virtuaalsesse ühisruumi on erinevates asutustes töötavaid spetsialiste logistiliselt lihtsam koondada kui reaalsesse ruumi. Kaugteraapia võimalikud kitsaskohad Sõltuvus tehnoloogiast Kuigi tehnoloogia toob kaasa palju eeliseid, võib see luua ka takistusi. Õnnestunud teraapia jaoks on hea internetiühendus ja toimivad seadmed hädavajalikud (kaamera, mikrofon, arvuti, tahvelarvuti või mobiiltelefon). Eesti on maapiirkondade kaabelvõrguga katmises Euroopa Liidu riikide seas ligi 70 protsendiga 9. kohal, edastades kõiki meie lähinaabreid (Euroopa Liit, raport  Digital Decade ), kuid uurdepääs kiirele internetile pole siiski veel kõikjal stabiilne. See võib takistada nende piirkondade klientide osalemist kaugteraapias. Raskused tehnika käsitlemisel võivad samuti teraapiat häirida, muutes klientidele osalemise keerulisemaks või vajades täiendavat personali/inimesi, kes kohapeal klienti toetavad. Laste puhul on vanema osalemine üldiselt teraapia toimimise eelduseks. Vahetu kontakti puudumine Näost näkku suhtlemine on terapeudi ja kliendi vahelise usalduse loomisel ülioluline. Kaugteraapia ei pruugi soodustada samal tasemel isiklikku sidet. Ajakirjas Journal of Communication Disorders avaldatud uuring näitas, et 38% terapeutidest tajus raskusi virtuaalsete kohtumiste ajal kontakti loomisel. See puudujääk isiklikus kontaktis võib põhjustada tõrkeid suhtlemisel ja kaasamisel. Seega tasub ka kaugteraapia puhul aeg-ajalt siiski vahetult kohtuda, et see side tekiks ja ei kaoks. Hindamis- ja vaatlusvõimalused Silmast-silma kontakt võimaldab põhjalikku hindamist otsese suhtluse kaudu. Kaugteraapia puhul võib olla raskusi mitteverbaalsete vihjete äratundmisel, mis on hindamisel olulised. Samuti võib keskkond palju mõjutada suhtlemist ja selle objektiivset hindamist. NB! Samas võib kliendile ja tema perele turvaline ja tuttav keskkond hindamist hoopis soodustada. Mida teha, et kaugteraapia/ - hindamine õnnestuks? Leia ruum, mis toetab keskendumist: vaikne ja segajatest vaba keskkond. Testi tehnoloogiat eelnevalt : Veendu, et seadmed ja internetiühendus töötavad hästi enne kohtumist. Pane valmis teraapiaks vajalikud vahendid (logopeed annab sulle teada, mida sa vajad). Laste puhul on oluline, et vanem osaleks või oleks abivajaduse tekkides käepärast . Hoia käepärast ka logopeedi kontakttelefon , et vajadusel tehnilistest probleemidest märku anda. Kaugteraapia tulevik Tänaseks on kaugteraapia ka Tervisekassa ametlike teenuste nimistus Eesmärk on selge: pakkuda tõhusat abi olenemata teenuse osutamise viisist ja kliendi asukohast. Vaikne nurk, kus tehnoloogilised vahendid on valmis kaugteraapia alustamiseks. Kuigi kaugteraapia pakub põnevaid võimalusi kõneravis, on oluline kaaluda selle eeliseid ja väljakutseid ning valida kliendile sobivaim viis. Minu senine kogemus on olnud väga erinev - osadel juhtudel toimib see suurepäraselt, teistel jälle üldsegi mitte. Seega - valik tuleb teha koostöös kliendiga ja/või tema perega. Mulle logopeedina on kaugteraapia pakkunud tohutult arenguvõimalusi uute interaktiivsete vahendite koostamisel (nii loominguline töö!). Samas on olnud see ka suurepärane võimalus oma tehnoloogia alaste teadmiste avardamisel. Kui ma veel 15 aastat tagasi olin veendunud, et logopeed ei saa oma teenust pakkuda virtuaalses kabinetis, siis nüüd .... Minu virtuaalne kabinet on avatud!

Lugemisaasta alguse puhul on asjakohane rääkida lugemisest. Olen lapsest saati raamatuid armastanud: lapsena võisin neid lugeda kasvõi taskulambivalgel teki all. Raamutupoes satun sageli emotsioonioste tegema - raamatupoe lõhn ja keskkond mõjuvad nagu meepott. Võin sinna tundideks lõksu jääda, et raamatuid katsuda, sirvida, nautida seda ootusärevust ja põnevust - et millega ma siit seekord koos koju lähen. Kust selline huvi alguse on saanud? Ju ikka kodust, kus oli palju raamatuid, kus palju loeti. Raamatute omamine enda ümber loob siiani minus rahu ja hubase tunde. Lastele raamatute ettelugemisel, nendega koos lugemisel, koos raamatukogus ja raamatupoes käimisel on lisaks lugemishuvi tekitamisele ja kõne arengu toetamisele ka suur emotsionaalne väärtus. Cambridge'i ülikooli uuring leidis, et lastel, kes hakkavad varakult lugemisest rõõmu tundma, on noorukieas paremad kognitiivsed võimed ja parem vaimne tervis. Uuring näitas, et regulaarne lugemine lapsepõlves aitab kaasa emotsionaalsele heaolule ja akadeemilisele edule hilisemas elus. Kui su lapsel on raskusi lugemisoskuse omandamisel, on siiski oluline hoida huvi raamatute ja lugemise vastu. Kui vajad selles osas abi, pöördu eripedagoogi või logopeedi poole. Loe lisaks: https://novaator.err.ee/1609589612/uhe-minuti-loeng-miks-on-oluline-lastele-varakult-ette-lugeda https://www.cam.ac.uk/research/news/reading-for-pleasure-early-in-childhood-linked-to-better-cognitive-performance-and-mental-wellbeing

Uus aasta on justkui valge paberileht - kõik on võimalik! Plaanide tegemine on kasulik, kuna see aitab meil tunda end kindlamalt, vähendada ärevust ja saada ka head tagasisidet - saingi hakkama, pean midagi teisiti tegema. Eks millegi uue alustamiseks on iga aeg hea, kuid aasta algus tundub kuidagi eriti hea. Miks siis ka mitte! Eesmärke uueks aastaks pudeneb lausa varrukast! söön tervislikumalt, liigun rohkem, teen vähem tööd, olen rohkem koos lähedastega. Eesmärkide seadmine ja lubaduste andmine on lihtne. Ehk oled Sinagi seda teinud? Ehk oled koos logopeediga seadnud teraapia eesmärke ka endale või oma lapsele? Need eesmärgid kipuvad olema aga sageli liiga ambitsioonikad ja panevad meid suure surve alla - tahaks ju kiireid tulemusi ning sooviks, et muutused oleksid püsivad. Mis aitaks siis reaalsete tulemusteni jõuda? Siin tulevad appi rutiinid. Lubadused loovad suure pildi - kaugema sihi , kuid rutiinid loovad igapäevase struktuuri , kuidas selle sihi suunas liikuda. See teadmine on abiks ka siis kui käid teraapias, kas ise või oma lapsega. Kuidas nii? Logopeedi kabinetist väljudes võib sageli olla tunne, et ülesanne käib üle jõu. Mis siis kui laps pole koostööaldis? Kust ma selle aja leian? Lapse päevad on niigi pikad ja tegevusi täis! Olen ise ka väsinud peale tööd! Lapsel ei jäägi aega mängimiseks! Olukord ei ole siiski lootusetu! Millest alustada? Mõtle läbi, milliseid igapäevaseid rutiine oma lapsega koos läbid. Hommikul (nt riietumine, hambapesu, hommikusöök, lasteaeda/kooli minek); päeval (nt ühine söögikord, koos mängimine, toidu valmistamine, koristamine) ja õhtul (nt õhtusöögiks laua katmine, ühine mäng, vanniskäik, unejutt). Mida sa praegu nende rutiinide käigus teed? Kas sama tegevuse käigus saaksid teha midagi ka teraapia eesmärkide saavutamiseks? Küsi logopeedilit vajadusel nõu ja juhiseid. Tee vajadusel kohandusi oma rutiinis. Väikesed sammud on paremad. Jaga ülesanded väiksemateks osadeks. Nt kui ülesandeks on harjutuse sooritamine 10x järjest, alusta 3-5 kordusest, iga päev suurenda korduste arvu. Väikesed sammud aitavad nii Sul endal kui lapsel saada enesekindlamaks - õnnestumine tõstab motivatsiooni ja vähendab stressi. Tsiteerides klassikuid: kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool. Planeeri ette Mõtle läbi, millal ja kus saad harjutada, mida selleks pead tegema. Kindla plaani omamine rutiinsete tegevuste sooritamiseks aitab säilitada järjepidevust ja tõstab tulemuslikkust. Sageli on abi visuaalsest plaanist - tehtud tegevuse saab maha tõmmata, värviga või kleepsuga tähistada. Või lisa kohtadesse, kus päeva jooksul lapsega harjutada plaanid, postitid vajalike harjutustega. Nt Kui pidid lapsega harjutama /s/ häälikut sõna alguses, siis lisa kirjuta paberile /s/ häälikuga algavad sõnad, mis antud kontekstis on olulised: Nt vannitoas: suu, silmad, seep, seebitama, soe; köögis süüa tehes: sööma, sibul, suur, sile, salat, jmt. Plaan on oluline nii Sulle vanemana kui ka lapsele! Väärtusta protsessi ja väikseid võite Keskendu õnnestumistele, isegi kui need on esialgu väikesed. Tagasiside andmisel püüa olla täpne - lihtsalt "tubli!" pole kasulik, kuna on liiga üldine ja ei toeta arengut. Kui laps püüab soovitud harjutusi teha, kuid kõik ei õnnestu esialgu veel hästi, siis tunnusta last proovimise eest ja võimalusel tunnusta selle eest, mis õnnestus - nt Su keel leidis õige koha! Õhu puhumine tuli sul küll juba väga hästi välja! Positiivne tagasiside on üldjuhul alati motiveerivam kui negatiivne. Head uut aastat ning eesmärkide täitumist! Olgu rutiinid teile toeks!